Aga kas sa tahaksid et sinu riiki kaitseks sõdurid, kes on oma väljaõppe saanud koolituste korras, nii et üks päev käid, näidatakse AK-4 pilti ja teinepäev on poolteist tundi topograafiat, kaks korda nädalas käid seal, kohvipausidega kokku kuskil 16 tundi nädalas, ja nii umbes kolm kuud. Koolituse lõpus saad tunnistuse et oled nüüd sõdur. Kasvatamine käib asja juurde sest ega iga tüübi puhul emaisa pole head tööd teinud ja need vead nüüd parandatakse. Ja sõda ka ei peeta nii et teed oma paugud ära ja lähed koju sest kardad teistega koos elada. Ma saan oopc aru et sa oled siuke natuke ärahellitatud, ja elad veel vanematega?
Samuti mis su füüsilisse kontakti puutub, siis keegi ei hakka sinuga kontakti otsima kui ise paska ei keera, või homona ei käitu, nendel juhtudel tõenäoliselt saad
Muulastega ühinema seal sa ei pea, aga eks mingi tolerantsus võiks ikka olla. need muulased läbisid võõra riigi ajateenistuse, aga sina ei ole oma koduriigi oma läbinud. Kokkuvõttes need muulased peavad nüüd sinu eest seda riiki kaitsma ju. Enamik leiab sealt uusi sõpru aga nagu ma aru saan, siis sina kardad teisi inimesi, ja nendega suhelda ja koos tegutseda?
Mis füüsilisse vormi puutub, siis mina sinna minnes olin nagu kena paksuke, esimene NATO test sain mingi 88 vms punkti 300st, jooksuosa läbisin 24 mintsu, kiiremad lasid 11 minutiga. Kõik füüsilised trennid arvasin et ma suren ära, no krt ausalt, leitnant naeris mu suremise peale, et kui rääkida veel jõuad, siis oled elus veel, et anna minna. Esimene kiirrännak oli kõige koledam olukord üldse, käimine ja jooksime vaheldumisi, see oli 2 nädalat peale noorteaja algust. Saapad olid veel sissekäimata korralikult ja vorm oli kitsas, siil oli püksis ja jalad olid villis, rinnus pistis. Üks spordivend põmst lükkas mind (nelipakk talle sees veel selle eest) viimase kolmandiku, sest leitnant tempot alla ei lasknud. Ja mind ei tulnud mitte keegi kasvatama, sest mina tegin niipalju kui suutsin, ja teised said ka aru et mu füüsiline polnud sellel tasemel, ja keegi ei suhtunud halvasti. (noorteaja lõpus sain NATO testis 240 pointsi) mingi 15kgh võtsin alla ka. Kokkuvõttes jooksmine mulle ei sobinud kunagi, aga rännakut meeldisid rämedalt. Siis aitasin mina ka kehvemate rändajate rakmeid jms kanda. kokkuvõttes oli meil hea rühm, ja sealt olid 4 jummala umbvenelast kes sõnagi eesti keelt ei jaganud.
Ohh nostalgia
igatahes ütlen veel et kõik põhineb suhtumisel. kui oled saamatu ja vastavalt suhtud ja käitud, siis saad samamoodi tagasi.