l6vikuningas kirjutas:
eesti on ju siiski autotööstus riik, leivaauto, tartus eelmisel kümendil tartus komplekteeritud scania bussid, estonia vormel, rex, igasugused omaaretised? äkki oleks mõistlik seda ka pilte ja videosid sellest jagada?
mingi hetk jäi selline kodumaalvalmistatud autobuss silma ühes vene saates, mis tutvustab igast ajaloolisi ja vähemajaloolisi tehnikaimesid
vilgase pilt oleks ka patt jätta lisamata esimesse posti ilmselt
mingi hetk jäi selline kodumaalvalmistatud autobuss silma ühes vene saates, mis tutvustab igast ajaloolisi ja vähemajaloolisi tehnikaimesid
vilgase pilt oleks ka patt jätta lisamata esimesse posti ilmselt
Tsiteeri:
Vaadake mina enam vastu ei pea.
Kui asi on ikka nii, et LAZ bussil moderniseerib või õigemini koguni täiustab käiguvahetussüsteemi bussijuht ise suuremate probleemideta, siis paneb asi mõtlema. Räägin sellisest täiustusest nimega "konks", mis oli paigaldatud armatuurlaua külge käigukangi vahetusse lähedusse ja mille taga pidi 5. käik alati käepärast olema. LAZ-il oli reeglina raske käike üles leida - neid tuli käigukangiga mööda bussi erinevaid osasid taga ajada, aga proovi sa seda teha juhikohalt lahkumata. Kogenud motorist ja tartu ühistranspordiveteran, kellel erinevatel LAZ-idel läbitud kokku ilmselt 2 miljonit kilomeetrit, viis töö hõlbustamiseks sisse aga täiustuse. Ta kasutas sama konksu, mida teiste bussijuhtide bussidel rakendati õllevõrgu hoidmiseks. Oskusliku töö ja täppisprojekteerimise tulemusena keerati konksu aga 87 kraadi ning enam selle külge õllevõrku riputada ei saanud. Küll aga oli ta ideaalne 5. käigu asukoha kindlaksmääramisel maanteesõitudel. Paneb mõtlema selline insenerileidlikkus. Või see, mida rakendati osadel TA-bussidel, mida valmistati samuti Tartus. Kuna kabiin oli teate küll kui väike ja see õudne astmaatikust mootor koos siduriga pidi ka veel sinna ära mahtuma, polnud võimalik gaasipedaali enam kusagile paigaldada. Prototüübi juures kaalusid Tartu insenerid ka käsigaasi kasutamise võimalust, kuid see jäi ära, sest siis poleks gaasi saanud alati siis vajutada, kui vaja oleks olnud. Vasak käsi pidi ju pidevalt rooli küljes olema ja paremaga tuli samal ajal pooleteist meetrit eemalt juhi selja tagant üles otsida käigukang, millega omakorda tuli hakata kindlaks määrama käikude asukohta (TA bussidel ei olnud nad alati teps mitte ühes ja samas kohas erinevalt LAZ-idest, vaid jooksid bussi mööda ringi ning mõnikord kadusid koguni päris ära jooma - nii et konksu panna ei saanud. Seda poleks juht selja taga näinud ka...). Viimases hädas avastati, et tehase GAZ poolt tarnitud sassiide GAZ-51 piduri- siduripedaali vahele jäi piisavalt ruumi, et sinna veel üks pedaal ära mahutada, millega ühendati gaasitross. Taas probleem Tartu kommunistlike inseneride poolt ära lahendatud!
laz ja ta busside iseloomustus Kui asi on ikka nii, et LAZ bussil moderniseerib või õigemini koguni täiustab käiguvahetussüsteemi bussijuht ise suuremate probleemideta, siis paneb asi mõtlema. Räägin sellisest täiustusest nimega "konks", mis oli paigaldatud armatuurlaua külge käigukangi vahetusse lähedusse ja mille taga pidi 5. käik alati käepärast olema. LAZ-il oli reeglina raske käike üles leida - neid tuli käigukangiga mööda bussi erinevaid osasid taga ajada, aga proovi sa seda teha juhikohalt lahkumata. Kogenud motorist ja tartu ühistranspordiveteran, kellel erinevatel LAZ-idel läbitud kokku ilmselt 2 miljonit kilomeetrit, viis töö hõlbustamiseks sisse aga täiustuse. Ta kasutas sama konksu, mida teiste bussijuhtide bussidel rakendati õllevõrgu hoidmiseks. Oskusliku töö ja täppisprojekteerimise tulemusena keerati konksu aga 87 kraadi ning enam selle külge õllevõrku riputada ei saanud. Küll aga oli ta ideaalne 5. käigu asukoha kindlaksmääramisel maanteesõitudel. Paneb mõtlema selline insenerileidlikkus. Või see, mida rakendati osadel TA-bussidel, mida valmistati samuti Tartus. Kuna kabiin oli teate küll kui väike ja see õudne astmaatikust mootor koos siduriga pidi ka veel sinna ära mahtuma, polnud võimalik gaasipedaali enam kusagile paigaldada. Prototüübi juures kaalusid Tartu insenerid ka käsigaasi kasutamise võimalust, kuid see jäi ära, sest siis poleks gaasi saanud alati siis vajutada, kui vaja oleks olnud. Vasak käsi pidi ju pidevalt rooli küljes olema ja paremaga tuli samal ajal pooleteist meetrit eemalt juhi selja tagant üles otsida käigukang, millega omakorda tuli hakata kindlaks määrama käikude asukohta (TA bussidel ei olnud nad alati teps mitte ühes ja samas kohas erinevalt LAZ-idest, vaid jooksid bussi mööda ringi ning mõnikord kadusid koguni päris ära jooma - nii et konksu panna ei saanud. Seda poleks juht selja taga näinud ka...). Viimases hädas avastati, et tehase GAZ poolt tarnitud sassiide GAZ-51 piduri- siduripedaali vahele jäi piisavalt ruumi, et sinna veel üks pedaal ära mahutada, millega ühendati gaasitross. Taas probleem Tartu kommunistlike inseneride poolt ära lahendatud!
Parim autotootmis link http://www.volga.ee/tootmiskoondis/index.html
mul oli isegi kuskil nendest kahest pilte aga hetkel ei suuda leida, samas saan alles olevat igakell pildistada 
kiitis siinseid automeistreid