Aeg muutusteks kuid mitte nii põhjalikult et saksa autot peaks unustama. BMW sai müüdud suht juuni algul ja vahepealsed poolteist kuud jalameest polnud eriti mõnusad kui pole harjunud
Igatahes arvestades pere nõudmisi sai toodud koju ´04 aasta Passat.Autot otsides jäin omale kindlaks et paadunud tagaveofännina on esivedu viimane hädavalik (maitse asi ühesõnaga), samuti oli mõttes tingimusteks universaalkere, manuaal ja diisel. Naisel on audi nelja rõnga vastu mingi allergia (ma isegi ei süüvinud põhjustesse) ja samas olen sõitnud a4-ga siis sinna ma eriti sisse mugavalt ei mahtunud, a6 jäi juba hinnalt püüdmatuks. Appi tuli õemees kel olnud B5,5 kerega liikureid juba mitu ja hetkelgi üks isend. Proovimise tulemusena võisin öelda et see on just SEE. Edasi tuli vaid sobiv isend leida. Auto24-st käisid läbi igasugused erinevad isendid kuid miskipärast jäi silma see Tartus baseerunud isend. Vahepeal oli silmapiiril veel samasuguses varustuses sõbra auto kuid see rändas ta sugulaste kätte ikkagi lõpuks,minul ei jäänud muud üle kui Tartusse järgi sõita oma hõbenoolele
Värvuseks on koodi LA7W järgi Reflexsilber, edasi liigutab 132kw V6 turbodiisel mille mootorikoodiks BDH, manuaalkastil käike edaspidi koguni kuus ja kõige tipuks muidugi 4motion nelikvedu. Sisuks helehall nahk peffigrilliga loomulikult, keskelt pööratud nahk. Mugavustest võiks nimetada veel 8 kõlariga saundisüsteemi meie maal mittetöötava naviga, hunnik turvapatju, eemaldatav kärukonks, kliimaautomaatik, autotelefon (6310i
) vihmasensor, klaasist katuseluuk, püsikiirusehoidja ja eneselegi väikseks imestuseks jahutusega kindalaegas. Hetkel tunnen end roolis nagu kala vees (loe: tooni pole akendel) aga homme juba peaks seegi viga saama parandatud. Läbisõiduks on 251 XXX (peast hetkel ei mäletagi) ja lapates paberimajandust nii ja naapidi siis ei ole võimalik küll sealt sadu tuhandeid maha kerida ja seepärast julgen oletada et niipalju on auto veerenud ka. Saksamaalt on ostetud 2004 ja 2007 on Sveitsi liikunud...selle aasta kevadsuvel siis Eestisse tulnud.Panen paar pilti ka mismoodi teda siis eksponeeriti.
Kahjuks neid Highlinele iseloomulikke velgi küll mina reaalis ei näinud kuna ostma minnes oli vaatepilt hoopis selline(sry, mobla ei oska pilti teha eriti)
Sellele täpsemalt midagi öelda ei osatud, pudrutati midagi aint vastuseks. Ühesõnaga, väga ei morjendanud ka kui aus olla
Korra sain ka sitakrambid kui Tartust sugulaste juurde hakkasime liikuma...umbes Elva juures tuli tuju korra ühel sirgel ämblikud torudest välja suitsetada...egas midagi, tahho ajasin suht tuliseks, miski hetk oli metsik valge suitsupilv taga. Egas midagi, tee äärde ja kapott üles...kõik korras..hmm.. Õde kes sabas sõitis kiitis ka et suitsukate oli võimas. Panin ta rooli ja käskisin kohapeal tallata veidi gaasi...ei sttagi... edasilend ühesõnaga, endal kripeldas hinges veidi.
Rõngust läbi saades kordasin siis spurti, sama jutt....suitsukate oleks teise maailmasõja tankidiviisi komandöri ka pannud uhkust tundma...vanematekodus sai isaga vähe arutatud ja läksime proovisime kahekesi veel seda asja, tulemuseks peaaegu poole vähem tossu. Ühesõnaga jõudsime lõpuks siis järeldusele et kuna paar kuud eestis ja pagan teab kui kaua väljamaal platsil on käidud seda masinat käivitamas-sussutamas-tuuritamas, kuid korralikult mootorit soojaks sedasi ei saa...igast stta on kogunenud katalüsaatoritesse ja nüüd kui pähe veidi andsin siis hakkasid need ennast tühjaks põletama. Peaks mainima et hiljem läks masin tuntavalt erksamaks kah, ju need torud ikka suht umbes olid.
Siiani on mõnisada km läbitud tunne siiani positiivne: ei nagise ega nigise, mugav ja kui vaja siis liigub ka.
Hetkel kõik
